Miks me kardame puhata?

Ehk oled sinagi tundnud, et puhkamine tekitab süütunnet? Võttes endale puhkehetki lööd aega surnuks, oled kasutu, võiksid aega paremini ära kasutada? Või hoopis kardad midagi nässu keerata, sest ei ole kohe reageerimas, kui keegi sinult midagi vajab? Ehk oled mõelnud, et neid puhkehetki võttes oled laisk inimene? Teised ju ometigi toimetavad nii usinalt…

Asi ei ole sinus. Puhkamine ongi inimeste – ja ka teiste liikide – üks olulisi baasvajadusi. Kas sa pead laisaks lilli, kes talvel energiat kokku hoiavad, et suvel kaunilt õitseda? Loodus on perioodiline ning me oleme osa sellest. Selleks, et särada, peame endale regulaarselt lubama ka jõudeaega.

Usun, et ebakõla puhkamise vajaduse ja kiirustamise surve vahel ei tasu isiklikult võtta. Asi on selles, kuidas inimkonnana arenenud oleme. Mõeldes tagasi küttide ja korilaste aega, oli väga oluline hoida energiat toidu otsimiseks. Kui parasjagu toitu polnud vaja otsida, siis võimalusel hoiti energiat kokku. Ikka selleks, et piiratud ressurssi hoida. Et pingutuse ajal oleks jõudu toidule järgi joosta või ohu ilmnemisel ise põgeneda. 

Oluline pööre kiirustamise suunal toimus 18. sajandil, mil algas tööstusrevolutsioon ning muuhulgas tuli käibele fraas “aeg on raha”. Aeg ja raha omandasid uue tähenduse: iga hetk muutus oluliseks, et luua rohkem väärtust ja teenida rohkem raha. Suurtes masinavärkides oli sünkroonis toimetamine ja kella jälgimine varasemast veelgi olulisem. Võimalustest tuli kinni haarata, sest see tõi rohkem raha ning parema elujärje. Kusjuures tehes mõned lihtsad ja umbkaudsed arvutused, on põnev märgata, et oleme inimkonnana taolise kiirustava mõtteviisiga elanud ainult ~1% vältel inimkonna ajaloost.

Uue vindi keeras aga peale 20. sajandil alanud tormiline tehnoloogia areng. Jagades mõtteviisi “aeg on raha” ja “igast võimalusest tuleb kinni haarata” on meie võimalused mõnekümne aastaga drastiliselt kasvanud. Olgu mainitud, et Internetiga on inimkond elanud ainult ~0,1% oma ajaloost. Meil on igal ajahetkel kaasas ligipääs Internetile, kust võime saada praktiliselt kõike, mida soovime ja seda nüüd ja kohe. Soovid head õhtusööki? Tasub vaid rakendus ette võtta ja hetke isudele vastav söök jõuab peagi sinuni. Soovid sõita unistuste autoga? Leiad sobiliku rentniku ja saab seegi soov peagi täidetud. Soovid raha, mida sul ei ole? Saada vaid SMS ning ka see jõuab hetkega sinuni. Võimalusi on rohkem kättesaadaval kui füüsiliselt jõuame tarbida. 

See ongi koht, kus kütilik energia kokkuhoiu soov ja tööstuslik tulemuslikkuse soov kombineeruvad. Proovime aega ja energiat kokku hoida, et olla edukamad, kuid seda enamasti just nende rahulike tegevuste – ise kokkamise, koju jalutamise, lähedastega aja veetmise – arvelt. Selle tulemusena sisaldavad meie päevad tihedalt erinevaid kogemusi ning mõtestamist ja maandamist võimaldavad tegevused kipuvad välja jääma. Kui soovid siis aega võtta, et sellest kiirest virr-varrist taastuda, võib päris kergelt tulla taas tööstusrevolutsioonijärgne hääleke meelde tuletama, et ehk võiks veel sellegi hetke ära täita?

Huvitav, kui saaksime tagasi minna küttide ja korilaste aega ning küsida neilt, kuidas nad elavad, siis mida nad vastaksid? Ilmselt sõltuks hetkest ja tegevusest, mis neil parasjagu käsil on. Minu sisetunnetus ütleb, et vastuses oleks vähem üldistust kui tänapäevases “kiirelt läheb”. Kuid miks me nii sageli vastame sõltumata hetke situatsioonist, et kiire on? Mida me loodame sellega väljendada? Olen hõivatud, pean palju tegema – see tähendab, et järelikult olen maailmale kasulik. See tundub justkui aumärk. Olgu selles vastuses peidus ka appihüüde pool või mitte, siis sellest vastusest kumab sageli läbi ka mõte: mul on palju teha, mul on keeruline oma toimetusi ära hallata. Ja kas see on see, mida me soovime?

Me tunnustame üksteist selle eest, kui tehakse palju, ja seda sageli enda vajaduste arvelt. Avalikud autasud ja kiitused lähevad ikka neile, kes on tublid kõikidel rinnetel (olgu selleks õppeaasta lõpus kiituskirjade jagamine või aasta emade-isade valimised). Me anname järjepidevalt välja sõnumit, et peaks tegema palju erinevaid asju ja seda veatult, kuid vajaka jääb avalikust meeldetuletusest, et edu – või vähemalt mitte jätkusuutlik edu – ei sünni ainult järjepidevalt tegutsedes. Selleks, et rohkem väärtust luua ja tänapäevast võimalusterohkust päriselt nautida, vajame ka hetki, kus mõtestada kõike kogetut, maandada oma emotsioone ning ammutada uut energiat edasi toimetamiseks. 

Loodan, et saame kunagi rääkida inimkonna ajaloos ajajärgust, kus indiviidid ei tunne end süüdi, kui nad võtavad endale regulaarselt puhkehetki. Loodan, et saabub aeg, kus me ühiskonnas tervikuna mõistame, et puhkamine oma olemuselt ongi produktiivne, kui seda teha päriselt energiat taastaval viisil. Loodan, et inimesed julgevad ja oskavad puhata ning läbi selle olemegi oma toimetustes tulemuslikumad ja hoolivamad, mis võiks ehk olla aluseks ka inimkonna pikemale tulevikule. 

Muutus aga algab indiviidist! Kui soovid seda muutust näha endas, saame personaalses nõustamises üheskoos uudistada, kuidas ühiskondlikud hoiakud sind mõjutavad. Saame avastada, millised uskumused sind asjatult väsitavad ning kujundada tervislikuma mõtteviisi, millega saad parasjagu end päriselt välja puhata, et olla ka töistes toimetustes tulemuslikum.

Kuidas muuta haridust ja õpikogemust aeglasemaks?

“Aeglusta: tehes vähem saa Harvardist rohkem väärtust” (originaalpealkiri Slow Down: Getting More out of Harvard by Doing Less) – just sellise pealkirjaga pöördumise täis mõtlemapanevaid soovitusi adresseeris ühe maailma tippülikooli Harvardi dekaan ambitsioonikatele alustavatele tudengitele 2000ndate alguses. 

Kirjas rõhutati vajadust langetada raskeid otsuseid selle kohta, millele päriselt keskenduda ja mida kõrvale jätta, et saavutada täiust kitsamas valdkonnas. Juhtkond julgustas alustavaid noori olema avatud katsetamisele ja huvide muutumise käigus enda vastu lahkeks jääma, jätma oma päevadesse tühja ruumi, muutma sotsiaalsed suhted prioriteediks, leidma viise oma huvide mõtestatud ühendamiseks ning eneseavastuseks väljaspool akadeemilist maailma.  

On imetlusväärne mõelda, et ka nii väljakutsetest tulvil ja täiusele suunatud keskkondades aeglasema hariduse põhimõtteid väärtustatakse. Selle värvika näite puhul on mõistetav, kuidas kõrgete akadeemiliste ambitsioonide ja pikaks venivate lisakohustuste listiga eliitkoolide koorekiht võib aeglustamisest kasu lõigata, kuid samas ei tasu unustada, et soovitused on olulised igal tasemel õpilaste jaoks. 

Järgnevalt kirjutame lähemalt aeglasest haridusest ja selle vastandumisest haridusele, mida enamik meie üldhariduskoolidest õpilastele praegu pakub. Postituse lõpust leiad mõne lihtsa praktilise nipi, mida oma õpilaste või lastega katsetada.

Mis iseloomustab aeglast haridust?

Aeglase hariduse tuumaks on õpetamise ja õppimise tulemuslikkust hinnates fookusesse seada hindeliste tulemuste asemel kvaliteedile keskenduvad meetmed, samuti õpetaja ja õpilaste omavahelised suhted. Kui tänapäeval valdavana leviv “kiirharidus” paneb suurt rõhku akadeemilistele saavutustele, siis aeglane haridus seab oma keskmesse õppesisu päriselt mõistmise, kriitilise mõtlemise oskuste arendamise ja tõelise uudishimu. Hariduse andmine on sel viisil väärtustest lähtuv ja läbimõeldud.

Aeglast haridust saavast õpilasest kasvab tugevate väärtuste ja eetilise käitumisega end ümbritsevast lugupidav ainulaadne indiviid, kelle elus on palju kohalolu, rõõmu ja suurem eesmärk. Peamise õppevahendina nähakse aeglastes koolides käed-külge praktilisi tegevusi ja julget katsetamist.

Aeglase hariduse põhiprintsiibid on järgmised:

  • õppeprotsessis võimaldatakse piisavalt aega sügavaks õppimiseks, mis saab anda reaalseid ja praktilisi tulemusi, 
  • õpikogemuste keskmes on aja võtmine uudishimuks, innukuseks ja reflekteerimiseks,
  • õppimise käigus võetakse aega dünaamiliste, koostöiste, demokraatilike ja toetavate suhete loomiseks.

Kuidas luua aeglase hariduse põhimõtetega ühtivaid õpisituatsioone?

Kuna enamik õpilastest õpib praegu ja jätkab ka edaspidi õppimist koolides, mis sobivad paremini kiirhariduse sildi alla ja üleöö aeglasesse kooli ei satu, tahame jagada mõningaid nippe, mida järk-järgult rakendada, et õppimist lastele-noortele meeldivamaks ja tõhusamaks muuta. 

Siin on mõned soovitused:

  • julgusta õpilasi küsimusi küsima ja ise infot juurde otsima, et tekiksid rikkalikud arutelud ja terviklikum arusaamine uuritavast teemast – selle saavutamiseks on enamasti vajalik läbitavate teemade hulga vähendamine,
  • loo võimalusi sügavaks keskendumiseks minimeerides rangeid ajapiiranguid, ärevat tempot ja pidevat täiskasvanu poolset sekkumist,
  • planeeri õppetegevusi õpilaste huvidest lähtuvalt ja lase neil endal aeg-ajalt valida teema, millega tegeleda tahavad,
  • tõsta fookusesse õppeprotsessi üle arutlemine ning aita õpilastel märgata õppimisega seotud isiklikke väljakutseid ja võimalusi nende ületamiseks,
  • leia hetki päris elus ja looduses õppimiseks klassiruumide ja tubaste tegevuste asemel.

Kui õpetajana on keeruline niigi suure koormuse ja õppekava nõuete kõrvalt sellist aega leida, siis võiks kaaluda ka järgmisi mõtteid:

  • asenda pidevad ja väikesed kodutööd mõne suurema loovprojektiga – sel juhul saavad õpilased sügavama õpikogemuse ja igapäevaseid ümberlülitusi on ka õpetajale endale vähem, kui tagasisidet saab anda suuremate intervallide tagant,
  • rakenda õppemeetodeid, kus õpilased saavad üksteist ise vaheldumisi õpetada ja tagasisidestada – õpilased töötavad teemad läbi sügavamalt ja õpetaja säästab aega hindamiselt.

Mis ajendab aeglase hariduse rakendamist?

Aeglase hariduse liikumine on inspireeritud ülemaailmselt paljude haridustöötajate silmis suureks murekohaks olevatest õppekavadest, mis nõuavad suurel hulgal liiga kompaktseks muudetud materjalide läbimist ebarealistliku ajaraami jooksul. Kuna ühe õppeaasta jooksul nõutakse liialt suure hulga teemade läbimist, pole võimalik ühegi teemaga tõeliselt põhjalikult ja süvitsi tegeleda. See loob ebavajalikke pingeid nii õpetajatele kui õpilastele, kuna pidevalt on tunne, et ollakse graafikust maas. Lisaks tahetakse aeglase haridusega vastukaalu pakkuda standardiseeritud ja võrdlevate testide kiirele levikule. 

Kust leida praktikasse rakendatud aeglase hariduse põhimõtteid?

Aeglase hariduse põhimõtetega sarnaseid meetodeid praktiseerivad mitmed alternatiivpedagoogika suunad, nagu näiteks Montessori ja waldorfpedagoogika. Samuti võimaldavad suuremat mänguruumi õppekava läbimisel koduõppe võimalused. 

Kasutatud materjalid:
https://en.wikipedia.org/wiki/Slow_education
https://sloweducation.co.uk
https://www.slowmovement.com/slow_schools.php
https://www.sloww.co/slow-down-harvard-letter/

Aeglane turism – kuidas luua tähenduslikke seiklusi?

Aeglane turism on aina jõudsamalt kasvamas alternatiivseks valikuks massiturismi kõrval. Liikumine hakkas kujunema 1990. aastatel Itaalias, peamiselt inspireerituna aeglase toidu ja CittaSlow aeglaste linnade kontseptsioonidest. Just aeglased linnad muutusid massiturismile vastukaalu pakkuvateks sihtkohtadeks. Aeglase turismi keskmes on eesmärk koguda küll arvuliselt väiksemas hulgas, kuid see–eest tähenduslikumaid ja meeldejäävamaid reisikogemusi. Ühtlasi on see üks allharusid jätkusuutlikkust turismist, rõhutades reisija isikliku vastutuse komponenti reisielamuse kujundamisel.

Et aeglase turismi väärtust paremini mõista, on hea võtta arvesse massiturismi kui tavapärase populaarse valiku varjukülgi. Nimelt avaldab niisugune reisimine negatiivset mõju ja üleliigset survet nii reisijale endale kui sihtkoha loodusele, kultuurile ja keskkonnale. Massiturism põhjustab sageli stressi, sellest saadavad kogemused on pinnapealsed ja muljed põgusad. Lisaks iseloomustab seda hooajalisuse komponent.

Aeglast turismi ilmestavad mitmed põhimõtted. Olenevalt sellest, kui paljusid osi nimekirjast inimene oma reisi jooksul järgib, saab teda aeglase reisija skaalale paigutada. Olulisemad ideed on järgmised:

  • väikesed vahemaad reisimiseks ning keskkonnasõbralike transpordivahendite eelistamine, näiteks kohalikud rongid ja praamid;
  • võimalikult pikk aeg reisil olemiseks;
  • rahulik ja lõõgastunud meel, mille loomisega alustatakse juba kodus enne reisi algust;
  • kohalikes toidukohtades söömine ja toidukultuuri kohta päriselt õppimine;
  • kohalikelt turgudelt ja otse tootjatelt kauba ostmine;
  • uute oskuste õppimine reisil olles;
  • tehnoloogiale ja masinatele toetumise vajaduse minimeerimine;
  • eheduse kogemine ja kohaliku eluolu mõtestamine;
  • oma süsinikujälje minimeerimine.

On läbi viidud mitmeid uuringuid ning kaardistatud, mis motiveerib inimesi aeglast turismi valima ning mida peavad aeglased reisijad väärtuslikuks. Läbivate joontena tulevad välja järgmised motivaatorid:

  • tõelise lõõgastumise kogemine ja argipäevast põgenemine;
  • rohked võimalused eneseanalüüsiks, reflekteerimiseks ja enesearenguks;
  • avastamisrõõm, kusjuures eriti olulisena kohaliku toidukultuuri ja pärandi avastamine ning nautimine;
  •  kaasatud olemise tunne ning võimalus olla tegevustes rohkem osaline kui pealtvaataja;
  • uudsuse otsimine, kaasa arvatud uudse viisi leidmine aja tunnetamiseks ja sellega suhestumiseks;
  • stressi tekitavate ja mürarikaste keskkondade vältimine.

Aeglast reisimist planeerides võtavad inimesed seega teadlikult aega, et kohaliku ajaloo ja kultuuriga süvitsi tutvuda. Seda võib soodustada näiteks kohalike inimeste juures kodumajutustes või ka keskkonnasõbralikes rohelistes hotellides ööbimine. Seeläbi on muuseas märkimisväärselt lihtsam sihtkohta ennast ja selle elanikke austada ning neile kahju toomist vältida. Kuna aeglase turismi keskmes on ringiliikumise ja suurte vahemaade läbimise vähendamine, ei ole inimesed piiratud ka graafikutest ja kindlaid populaarseid vaatamisväärsusi tutvustavate fikseeritud marsruutide jälgimisest.

Aeglane turism pakub reisijale sageli intellektuaalset kogemust, võimaldades mõtestada kaasaja maailmaga kaasaskäivaid hüvesid ja pahesid ning hinnata seda, mida aeg kui selline üldse tähendab. Samuti lähtuvad reisil kogetud tegevused pigem õppimise ja teadmiste kogumise komponentidest kui eesmärgitust lõbutsemisest.

Tegevused, mis aeglase turismi liikumisega hästi haakuvad on näiteks religiooni ja kultuuriga seotud asutuste külastamine rahulikus tempos, reisid loodusesse ja füüsilist aktiivsust võimaldavad harrrastused, kohalike tootjate ja põllumajanduskultuuriga tutvumine, veinituurid ja toiduga tutvumine ning sellega seotud ajaloo ja valmimisprotsessiga end kurssi viimine.

Aeglane turism on populaarsust kogumas nii Euroopas, USAs kui Ladina-Ameerikas. Enim paikneb ametlikke aeglase turismi sihtkohti Itaalias ja mujal Lõuna-Euroopa maapiirkondades. Eestis on aeglase turismiga enim seotud maaturismi võimalusi loovad teenusepakkujad. 

Kui kohe välismaale reisida ei ole võimalik, aga artikkel pani inspiratsiooni tärkama, et aeglase turismi võlusid ja võimalusi ise järgi katsetada, siis selle tarbeks olemegi loonud väikese ülevaate paikadest Eestis, kus seda eriti hästi kogeda. Tegemist on eelkõige paikadega, kus on säilinud autentsed kogukonnad oma eripärase kultuuriga:

  1. Peipsi sibulatee: vanausuliste arhailiste usuliste kommetega tutvumine, jalgrattaga külakeste vahel liikumine, sibulakasvatuse eripärade tundmaõppimine, külalislahked kohalikud;
  1. Kihnu ja Ruhnu saared: UNESCO vaimse pärandi nimistusse kuuluvad traditsioonid, teatav eraldatus mandrist ja sellest tulenev paindlikkus ilmaoludest sõltuvana, kalastuskultuur, tugevad kogukonnasidemed, rahvalaulud;
  1. Seto Külavüü: omanäoline keel, mitmed RMK metsaonnid, jalgrattaga reisimise võimalus, müstilisuse avastamine.

Kasutatud materjal:
https://en.wikipedia.org/wiki/Slow_tourism
https://issuu.com/keskula/docs/aega_on_ajakiri_veebi

Kuidas aeglaselt kunsti nautida?

Täpselt nagu kõik muu tänapäeva tempokas maailmas, võib isegi kunsti nautimine muutuda kiirustavaks. Kel vähegi kogemust mõne kunstimuuseumiga, kus tuntud artistide kuulsad teosed nähtaval on, võib silme ette manada pildi tunglevatest rahvamassidest, kes meeletult maali või skulptuurini jõuda tahavad. Ja kirss tordil: suurem enamus neist peatub vaid viivuks, klõpsab telefoni pooleldi uduse ja tõenäoliselt hiljem ununeva pildi ning kappab siis edasi.

Aeglase kunsti liikumine proovib sellisele kiirustavale tarbimisele tuua vastukaalu. Alates 2010. aastast korraldatakse igal aastal aprillis aeglase kunsti päeva, millest võtab osa ligi 1500 muuseumit ja galeriid üle maailma. Aeglase kunsti päeva eesmärgiks on inimesi inspireerida kunstiteoseid pikemat aega ja rahulikumalt vaatlema. Täpsemalt seisneb idee selles, et…

  • õpiksime konkreetset kunstiteost seeläbi detailsemalt tundma ja üleüldse rohkem ümbritsevat nägema, 
  • suudaksime kunstist inspireerituna luua rohkem lugusid, kogeda rohkem tundeid ning edukamalt arvamusi kujundada, 
  • veedaksime kunstiteostega vaikselt aega,
  • oleksime inspireeritud kunsti nautides üha enam ja enam aega veetma.

Ei ole oluline, et sa kunstiteose või selle looja kohta midagi juba varasemalt teaksid. Aeglase kunsti liikumine on vastupidiselt hoopis kaasava suunaga: isegi, kui oled kunsti vallas täielik võhik, võid sellest rõõmu tunda. Küll aga võib selline aeglase kogemise hetk sinus huvi tekitada ning sel juhul on igati teretulnud, et uurid hiljem lisaks. 

Millele võiksid keskenduda, kui maali või muud kunstiteost aeglaselt naudid? Võta hetk aega, et tajuda teost tervikuna, samuti võid tutvuda selle loomise aasta, autori või kasutatud tehnikaga, kui sellekohane info on olemas. Edasi liigu täpsemalt detailide uurimise ja mõtisklemiseni. Selleks kasuta julgelt viis minutit või rohkemgi, et jõuaksid kunsti erinevatest aspektidest nautida. Näiteks võid tähelepanu pöörata järgmisele:

  • värvid ja mustrid: kui palju erinevaid värve ja varjundeid on kasutatud, et luua täpselt see toon, mida näed?
  • kompositsioon: millistest osadest kunstiteos koosneb ja kuidas need üksteisega suhestuvad? mis on peidetud kaugele tagaplaanile?
  • harmoonia: kuidas sulanduvad värvid üksteisega, millist atmosfääri ja emotsioone see üldine koosmäng loob?
  • perspektiiv: millise nurga alt on teos loodud? kas see on ebaharilik või mingil moel üllatav? kelle silmade läbi võiksime näha lugu avanemas?
  • tekstuur: kas värvid on lõuenditele lisatud ühtlasena või erinevates kihtides? kas see paistab sulle taotlusliku või juhuslikuna?
  • teema ja sõnum: mida võiks artist tahta oma teosega edasi anda? milliseid muljeid teos sinus esile kutsub?
  • sisu: kes või mis on kunstiteosel üldse kujutatud? milline võiks olla nende lugu? kas tegemist on päris inimeste või kujutletud karakteritega?

Peale sellist üksikasjalikku vaatlemist ja mõtisklemist on aeg jälle samm eemale astuda ja veelkord kogu teost tervikuna endasse võtta. Võta teadlikult aega kunstiteose ja selle loomisesse kulunud töö ja hoole hindamiseks. 

Ja viimaks küsi endalt: mis tundeid teos minus tekitas? millised mälestused kerkisid esile? kas leidsin inspiratsiooni, et ise ka midagi luua, olgu selleks maal, luuletus või kasvõi arvustus tuttavatele?

PS! Kuigi antud suunitlused lähtusid maalikunsti nautimisest, siis võid vabalt valida kunstiharu, mis Sind enim kõnetab. 

Kasutatud allikad:
https://www.ashmolean.org/article/slow-art#collapse2079676
https://www.slowartday.com/about

Mida on meil õppida aeglastest linnadest?

Vaimse tervise teemad tõusevad aina enam päevakorda. Õnneks me räägime sellest! Üha enam on märgata koolitajaid, mentoreid, coache, kes aitavad inimestel toime tulla ülemäärase kestva stressi, läbipõlemisega. See on igati tervitatav. Paraku ei ole see aga piisav. Tööpõld on otsatu ning abini jõudvate klientide võidud on väga väike osa muutusest, mida vajame.

Külastasin hiljuti aeglaste linnade võrgustiku Cittaslow peakontorit Itaalia väikelinnas Orviettos. Vesteldes Cittaslow peasekretäri Pier Giorgio Olivetiga tundsin varasemast veelgi enam, et rääkides läbipõlemisest tegeleme justkui väikese leegi kustutamisega, samal ajal kui vaatame pealt, kuidas tulekahjule vaid hoogu juurde antakse. Tegeleme tagajärgedega ning ennetus toimub ehk hoopis valest kohast.

Kas teadlikkus laialt levinud vaimse tervise probleemidest nagu läbipõlemine, ärevus ja depressioon on ikka see, mida vajame? Ehk oleks veelgi olulisem teadlikkus sellest, milline elukeskkond on meile päriselt tervislik?

Orvietto elanike sõnul on aeglaste linnade võrgustikku kuulumine justkui kogukonna ühine kokkulepe austada kohalikku pärandit ning tervislikku elutempot. Cittaslow koondab 287 linna 33 riigist üle maailma. See on võrgustik kogukondadest, kus eesotsas kohaliku omavalitsusega on otsustanud väärtustada head elukeskkonda. See on kogukonna otsus mitte kaasa minna meeletu kasvamise, linnastumise ja teiste globaalsete trendidega, mis kahjustavad nii keskkonda, kultuuripärandit kui ka kohalike tervist. Võrgustiku peasekretäri Pier Giorgio Olivetti sõnul on see võrgustik kui praktiline raamistik, kuidas kohalike väljakutsetega toime tulles toetuda ühiselt kokkulepitud väärtustele.

Aeglastes linnades väärtustatakse kohalikku autentset ja kvaliteetset toodangut. Tarbides kohalikku puhast kvaliteettoitu hoiame oma kõige tähtsamat vundamenti – tervist – tänu millele saame rahulikult tegeleda endale olulisega. Tarbides kohalike talunike, kalurite, jahimeeste toitu, tagame võimalused iseseisva kogukonnana toime tulla ka erinevates (rahvusvahelistes) kriisides. Tarbides kohalikku toodangut loome oma inimestele võimalused elada ja töötada ka väljaspool suurlinnu.

Aeglastes linnades väärtustatakse kohalikku käsitöötraditsiooni ning kultuurielu. Kohalik kultuurielu aitab meil elurõõme ja raskusi mõtestada, see aitab hetkeks välja lülitada igapäeva rütmidest ning tuua ellu uusi perspektiive kaugustesse lendamata. Mõistagi tähendab see, et tunnustame ja hoiame enda loomeinimesi, kes meie ellu ilu toovad. Puhkehetked, kus naudime loomet, aitavad meil oma emotsioone maandada ja igapäeva toimetustes olla leidlikumad ning leida väljakutsetele paremaid lahendusi.

Aeglastes linnades väärtustatakse looduslikku elukeskkonda. Rohelus, kuhu ära kaduda ja kus end liigutamas käia, võib näida linnas tühisena, kuid ometigi on see teadusuuringute kohaselt väga mõjus inimeste vaimse tervise hoidmisel. Võiksime pikalt kõneleda ka teiste liikide säilimisest, mis ei ole vähemolulisem. Samas võime olla hoolimatud ning öelda „tühja need teised liigid”, kuid linnulaul ning toredad kohtumised erinevate loomadega toovad vahel ehk märkamatult rõõmu meile endilegi.

Mis ehk kõige olulisem: aeglastes linnades väärtustatakse võimalusi kogukonnal koos käia! Nagu ütles Pier Giorgio Olivetti: „Aeglane linn ei saa olla magala piirkond, see on kogukond!” Tervislikus elukeskkonnas peab olema võimalusi tugevdada kogukonna tunnet. Tugev kogukond aitab meil raskustega paremini toime tulla. Võimalused jagada oma mõtteid ja tundeid inimestega kogukonnas vähendaksid kindlasti ka kuude pikkuseid järjekordi psühholoogide juurde pääsemiseks.

Aeglastes linnades nauditakse nende rahulikkust nii nagu see on. Ei unistata suuremaks ja uhkemaks kasvamisest, vaid nauditakse kogukonnana tugevamaks kasvamist, kohaliku loodus ja kultuuripärandi hoidmist ning rahu.

Sisimas loodan, et lugedes erinevaid aspekte, kuidas hoida tervemat elukeskkonda, kangastus teie silme ette positiivseid näiteid oma elukeskkonnast. Kuigi ühtegi Eesti linna Cittaslow võrgustikku ei kuulu, on meil siiski linnu, mis võivad selleks kvalifitseeruda. 

Kirjutan sellest, sest globaliseerumise, linnastumise, majanduse kasvu ja tehnoloogia arengu taustal ei ole kirjeldatud aeglaste linnade väärtused enam iseenesest mõistetavad. Need on järjest haruldasemad ja kaduvad. Kui soovime, et meie ümber oleks jätkuvalt autentne, loomulik, toetav elukeskkond, siis peame seda teadlikult märkama, üheskoos hoidma ja selle eest seisma. Kui seisame üheskoos nende väärtuste eest hoiame jätkusuutlikumat elu planeedil Maa, aga ka puht enesekeskselt iseenda ja oma lähedaste vaimset tervist!

Kuidas mõista aeglast liikumist?

Kui esmalt 2019. aastal aeglase elustiili liikumise (slow movement) avastasin olin päris üllatunud. Kõik põhimõtted tundusid päris loogilised ja tõesti tervislikud nii indiviidile kui ka keskkonnale. Inglise keeles materjali jagus, kuid segadust tekitas minu jaoks: Miks ma sellest varem kuulnud pole? Miks eesti keeles selle kohta infot napib? Kus on selle filosoofia “aga” või “konks”, mille tõttu on aeglustamine justkui tabuteema.

Milles seisneb aeglane elustiil, eluviis, liikumine ja filosoofia?

Mulle meeldib öelda, et aeglase elustiili liikumine ei olegi aeglaste inimeste liikumine. Eesmärk ei ole elada nii aeglaselt kui vähegi võimalik. See on pigem liikumine kiire elutempoga inimestele.

See on filosoofia, mis tuletab meelde, et me ei peaks alluma ühiskonna survele või tänapäeva valikute rohkusele, vaid võiksime tegutseda endale sobilikus jätkusuutlikus tempos. Võiksime väärtustada kvaliteeti ning lahti lasta kvantiteedi püüdlustest.

Kuid aeglane elustiil ei hõlma kaugeltki ainult ajakasutuse küsimusi. Ehk olete kuulnud aeglasest toidust, aeglasest moest, aeglasest reisimisest, aeglastest linnades ehk Cittaslowdest või hoopis aeglasest fotograafiast… Tõesti aeglase liikumise alavoole on üle 30 ja võime antud filosoofiat leida pea igas eluvaldkonnas. Mis neid alaliikumisi kõiki ühendab? Nagu juba mainitud, siis kvaliteedi väärtustamine ja julgus aeglustada. Inglise keeles on kasutusel ka vahva akronüüm, mis aeglaste liikumiste ühise raamistiku hästi esile toob:

S – sustainable – jätkusuutlik
L – local – kohalik
O – organic – looduslik, naturaalne, mahe
W – whole(some) – terviklik, tervislik

Kus on “konks”?

Asusime koos väikese tiimiga 2020. aastal AEGA ON taskuhäälingut looma, et uurida oma valdkonna ekspertidelt ja inspireerivatelt avaliku elu tegelastelt, mis nemad aeglase elustiili liikumisest arvavad. Tuleb tõdeda, et alguses oli endalgi rohkem skeptilisust ning saatekülalistele sai iga kord rõhutatud, et vastaku nii nagu nemad arvavad, ja ärgu jäägu aeglase filosoofia konteksti kinni. Mida enam intervjuusid sai läbi viidud – eriti teadlastega – sai selgeks, et tõesti aeglasem oleks parem nii endale kui ka keskkonnale meie ümber.

On selge, et kiirustamine ja aeglustamine peaks käima käsikäes. Mulle endale meeldib öelda, et edukalt kiirustamiseks peame tervislikult aeglustama. Küll aga on teadlased väljendanud, et elame ajas, kus ühiskond ongi kiirustamise poole kaldu ning hetkel oleks vaja rohkem aeglustamisega tegeleda – seda nii ajakasutuses kui tarbimises.

Tööstusrevolutsioon on ühiskonnas oma töö teinud ning produktiivsus on jätkuvalt ülim väärtus. Kusjuures ajalooliselt on põnev mõelda, et oleme sellise mõtteviisiga elanud umbes 270 aastat, mis moodustab inimkonna ajaloost alla 3% ning planeedi Maa ajaloost kübeke 0,000006%. Tööstusrevolutsiooni järgses kapitalistlikus ühiskonnas aega maha võttes (või ainuüksi sellest rääkides), tekib paljudel meist seos “ma ei ole produktiivne” -> “ma ei ole kasulik” -> “ma olen kasutu” -> “ma ei ole väärtuslik” ning tekib vajadus pausihetked tegevustega täita.

Mida enam olen aeglustamise teemat uurinud, olen aru saanud, et aeglustamine oma olemuselt ongi produktiivne! Vaadake kasvõi puhkamise definitsiooni EKIs:


“Puhkus on töövaheaeg, puhkeseisund või tegevus, mis kõrvaldab organismi väsimuse ja taastab töövõime”

Puhkamine oma olemuselt võib olla väga produktiivne, kui seda teha moel, mis päriselt aitab välja puhata ning töövõimet tõsta.

Õnneks on viimastel aastatel tasapisi see mõtteviis jõudnud ka avalikku diskussiooni. Olgu näiteks film “Fred Jüssi. Olemise ilu” (2020, Jaan Tootsen), raamat “Loovusest ja logelemisest” (2022, Jaan Aru) või logelemise konverents “Kuidas süütundeta logeleda? (2023, Peaasi).

Aeglase liikumise inspiratsioon ei pruugi olla iga inimese jaoks vajalik, kui juba osatakse jõudu taastavalt toimetada ja teha teisi jätkusuutlikke valikuid. Samas valdavale osale meist võib see olla kaua oodatud päästev hääleke, mis annab justkui loa teha tervislikke valikuid iseendale ja meie planeedile, jättes kõrvale tänapäevase püüdluse haarata kinni igast ahvatlevast võimalusest, uutest trendidest ja luksusest.