Vaimse tervise teemad tõusevad aina enam päevakorda. Õnneks me räägime sellest! Üha enam on märgata koolitajaid, mentoreid, coache, kes aitavad inimestel toime tulla ülemäärase kestva stressi, läbipõlemisega. See on igati tervitatav. Paraku ei ole see aga piisav. Tööpõld on otsatu ning abini jõudvate klientide võidud on väga väike osa muutusest, mida vajame.

Külastasin hiljuti aeglaste linnade võrgustiku Cittaslow peakontorit Itaalia väikelinnas Orviettos. Vesteldes Cittaslow peasekretäri Pier Giorgio Olivetiga tundsin varasemast veelgi enam, et rääkides läbipõlemisest tegeleme justkui väikese leegi kustutamisega, samal ajal kui vaatame pealt, kuidas tulekahjule vaid hoogu juurde antakse. Tegeleme tagajärgedega ning ennetus toimub ehk hoopis valest kohast.

Kas teadlikkus laialt levinud vaimse tervise probleemidest nagu läbipõlemine, ärevus ja depressioon on ikka see, mida vajame? Ehk oleks veelgi olulisem teadlikkus sellest, milline elukeskkond on meile päriselt tervislik?

Orvietto elanike sõnul on aeglaste linnade võrgustikku kuulumine justkui kogukonna ühine kokkulepe austada kohalikku pärandit ning tervislikku elutempot. Cittaslow koondab 287 linna 33 riigist üle maailma. See on võrgustik kogukondadest, kus eesotsas kohaliku omavalitsusega on otsustanud väärtustada head elukeskkonda. See on kogukonna otsus mitte kaasa minna meeletu kasvamise, linnastumise ja teiste globaalsete trendidega, mis kahjustavad nii keskkonda, kultuuripärandit kui ka kohalike tervist. Võrgustiku peasekretäri Pier Giorgio Olivetti sõnul on see võrgustik kui praktiline raamistik, kuidas kohalike väljakutsetega toime tulles toetuda ühiselt kokkulepitud väärtustele.

Aeglastes linnades väärtustatakse kohalikku autentset ja kvaliteetset toodangut. Tarbides kohalikku puhast kvaliteettoitu hoiame oma kõige tähtsamat vundamenti – tervist – tänu millele saame rahulikult tegeleda endale olulisega. Tarbides kohalike talunike, kalurite, jahimeeste toitu, tagame võimalused iseseisva kogukonnana toime tulla ka erinevates (rahvusvahelistes) kriisides. Tarbides kohalikku toodangut loome oma inimestele võimalused elada ja töötada ka väljaspool suurlinnu.

Aeglastes linnades väärtustatakse kohalikku käsitöötraditsiooni ning kultuurielu. Kohalik kultuurielu aitab meil elurõõme ja raskusi mõtestada, see aitab hetkeks välja lülitada igapäeva rütmidest ning tuua ellu uusi perspektiive kaugustesse lendamata. Mõistagi tähendab see, et tunnustame ja hoiame enda loomeinimesi, kes meie ellu ilu toovad. Puhkehetked, kus naudime loomet, aitavad meil oma emotsioone maandada ja igapäeva toimetustes olla leidlikumad ning leida väljakutsetele paremaid lahendusi.

Aeglastes linnades väärtustatakse looduslikku elukeskkonda. Rohelus, kuhu ära kaduda ja kus end liigutamas käia, võib näida linnas tühisena, kuid ometigi on see teadusuuringute kohaselt väga mõjus inimeste vaimse tervise hoidmisel. Võiksime pikalt kõneleda ka teiste liikide säilimisest, mis ei ole vähemolulisem. Samas võime olla hoolimatud ning öelda „tühja need teised liigid”, kuid linnulaul ning toredad kohtumised erinevate loomadega toovad vahel ehk märkamatult rõõmu meile endilegi.

Mis ehk kõige olulisem: aeglastes linnades väärtustatakse võimalusi kogukonnal koos käia! Nagu ütles Pier Giorgio Olivetti: „Aeglane linn ei saa olla magala piirkond, see on kogukond!” Tervislikus elukeskkonnas peab olema võimalusi tugevdada kogukonna tunnet. Tugev kogukond aitab meil raskustega paremini toime tulla. Võimalused jagada oma mõtteid ja tundeid inimestega kogukonnas vähendaksid kindlasti ka kuude pikkuseid järjekordi psühholoogide juurde pääsemiseks.

Aeglastes linnades nauditakse nende rahulikkust nii nagu see on. Ei unistata suuremaks ja uhkemaks kasvamisest, vaid nauditakse kogukonnana tugevamaks kasvamist, kohaliku loodus ja kultuuripärandi hoidmist ning rahu.

Sisimas loodan, et lugedes erinevaid aspekte, kuidas hoida tervemat elukeskkonda, kangastus teie silme ette positiivseid näiteid oma elukeskkonnast. Kuigi ühtegi Eesti linna Cittaslow võrgustikku ei kuulu, on meil siiski linnu, mis võivad selleks kvalifitseeruda. 

Kirjutan sellest, sest globaliseerumise, linnastumise, majanduse kasvu ja tehnoloogia arengu taustal ei ole kirjeldatud aeglaste linnade väärtused enam iseenesest mõistetavad. Need on järjest haruldasemad ja kaduvad. Kui soovime, et meie ümber oleks jätkuvalt autentne, loomulik, toetav elukeskkond, siis peame seda teadlikult märkama, üheskoos hoidma ja selle eest seisma. Kui seisame üheskoos nende väärtuste eest hoiame jätkusuutlikumat elu planeedil Maa, aga ka puht enesekeskselt iseenda ja oma lähedaste vaimset tervist!

Kui esmalt 2019. aastal aeglase elustiili liikumise (slow movement) avastasin olin päris üllatunud. Kõik põhimõtted tundusid päris loogilised ja tõesti tervislikud nii indiviidile kui ka keskkonnale. Inglise keeles materjali jagus, kuid segadust tekitas minu jaoks: Miks ma sellest varem kuulnud pole? Miks eesti keeles selle kohta infot napib? Kus on selle filosoofia “aga” või “konks”, mille tõttu on aeglustamine justkui tabuteema.

Milles seisneb aeglane elustiil, eluviis, liikumine ja filosoofia?

Mulle meeldib öelda, et aeglase elustiili liikumine ei olegi aeglaste inimeste liikumine. Eesmärk ei ole elada nii aeglaselt kui vähegi võimalik. See on pigem liikumine kiire elutempoga inimestele.

See on filosoofia, mis tuletab meelde, et me ei peaks alluma ühiskonna survele või tänapäeva valikute rohkusele, vaid võiksime tegutseda endale sobilikus jätkusuutlikus tempos. Võiksime väärtustada kvaliteeti ning lahti lasta kvantiteedi püüdlustest.

Kuid aeglane elustiil ei hõlma kaugeltki ainult ajakasutuse küsimusi. Ehk olete kuulnud aeglasest toidust, aeglasest moest, aeglasest reisimisest, aeglastest linnades ehk Cittaslowdest või hoopis aeglasest fotograafiast… Tõesti aeglase liikumise alavoole on üle 30 ja võime antud filosoofiat leida pea igas eluvaldkonnas. Mis neid alaliikumisi kõiki ühendab? Nagu juba mainitud, siis kvaliteedi väärtustamine ja julgus aeglustada. Inglise keeles on kasutusel ka vahva akronüüm, mis aeglaste liikumiste ühise raamistiku hästi esile toob:

S – sustainable – jätkusuutlik
L – local – kohalik
O – organic – looduslik, naturaalne, mahe
W – whole(some) – terviklik, tervislik

Kus on “konks”?

Asusime koos väikese tiimiga 2020. aastal AEGA ON taskuhäälingut looma, et uurida oma valdkonna ekspertidelt ja inspireerivatelt avaliku elu tegelastelt, mis nemad aeglase elustiili liikumisest arvavad. Tuleb tõdeda, et alguses oli endalgi rohkem skeptilisust ning saatekülalistele sai iga kord rõhutatud, et vastaku nii nagu nemad arvavad, ja ärgu jäägu aeglase filosoofia konteksti kinni. Mida enam intervjuusid sai läbi viidud – eriti teadlastega – sai selgeks, et tõesti aeglasem oleks parem nii endale kui ka keskkonnale meie ümber.

On selge, et kiirustamine ja aeglustamine peaks käima käsikäes. Mulle endale meeldib öelda, et edukalt kiirustamiseks peame tervislikult aeglustama. Küll aga on teadlased väljendanud, et elame ajas, kus ühiskond ongi kiirustamise poole kaldu ning hetkel oleks vaja rohkem aeglustamisega tegeleda – seda nii ajakasutuses kui tarbimises.

Tööstusrevolutsioon on ühiskonnas oma töö teinud ning produktiivsus on jätkuvalt ülim väärtus. Kusjuures ajalooliselt on põnev mõelda, et oleme sellise mõtteviisiga elanud umbes 270 aastat, mis moodustab inimkonna ajaloost alla 3% ning planeedi Maa ajaloost kübeke 0,000006%. Tööstusrevolutsiooni järgses kapitalistlikus ühiskonnas aega maha võttes (või ainuüksi sellest rääkides), tekib paljudel meist seos “ma ei ole produktiivne” -> “ma ei ole kasulik” -> “ma olen kasutu” -> “ma ei ole väärtuslik” ning tekib vajadus pausihetked tegevustega täita.

Mida enam olen aeglustamise teemat uurinud, olen aru saanud, et aeglustamine oma olemuselt ongi produktiivne! Vaadake kasvõi puhkamise definitsiooni EKIs:

“Puhkus on töövaheaeg, puhkeseisund või tegevus, mis kõrvaldab organismi väsimuse ja taastab töövõime”

Puhkamine oma olemuselt võib olla väga produktiivne, kui seda teha moel, mis päriselt aitab välja puhata ning töövõimet tõsta.

Õnneks on viimastel aastatel tasapisi see mõtteviis jõudnud ka avalikku diskussiooni. Olgu näiteks film “Fred Jüssi. Olemise ilu” (2020, Jaan Tootsen), raamat “Loovusest ja logelemisest” (2022, Jaan Aru) või logelemise konverents “Kuidas süütundeta logeleda? (2023, Peaasi).

Aeglase liikumise inspiratsioon ei pruugi olla iga inimese jaoks vajalik, kui juba osatakse jõudu taastavalt toimetada ja teha teisi jätkusuutlikke valikuid. Samas valdavale osale meist võib see olla kaua oodatud päästev hääleke, mis annab justkui loa teha tervislikke valikuid iseendale ja meie planeedile, jättes kõrvale tänapäevase püüdluse haarata kinni igast ahvatlevast võimalusest, uutest trendidest ja luksusest.